|
so:text
|
Jah, töö jätkus: poolpaljad mustaks põlenud ja kõntsakorraga kaetud mehed töötasid nagu masinad, labidad liikusid ühtlases rütmis, tõstes ja loopides raskeid vett-tilkuvaid turbakamakaid. Uustulnukad pidid ruttu selle rütmi kätte saama, kui nad tahtsid siia jääda ja tõeliste kraavihallide seisusesse jõuda. Kerge see polnud. Tarvis oli osavust, jõudu ja head käe järgi tööriista, et lahti lüüa männijuurikatest ning sitketest väätidest läbipõimunud kõdunemata turbakamarat. Väike-Karlal polnud õieti ei esimest, teist ega kolmandat ja ta tundis, et saatus on mänginud talle nüüd küll kõige õelama vingerpussi. (et) |
