|
so:text
|
Ameerikas polnud teist sellist linna kui New Orleans. Seal ei elanud mitte ainult hulganisti kõigist klassidest pärit prantslasi ja hispaanlasi, kes moodustasid osa linnale eriomasest aristokraatiast, vaid ka kõiksugu hiljem tulnud sisserändajaid, eriti iirlasi ja sakslasi. Siis polnud seal mitte ainult mustad orjad, veel kohanemata ja fantastilised oma erinevate hõimuriiete ja kommetega, vaid suur ja kasvav vabade värviliste inimeste klass, need imelised inimesed, kelle soontes voolas meie segaveri ning saarte oma, kes andsid meile suurepärase ja unikaalse kunstkäsitööliste, kunstnike, luuletajate ja oma ilu poolest tuntud naiste kasti. Ja siis olid veel indiaanlased, kes suvepäeviti tunglesid kaldatammil, müües maitsetaimi ja käsitsitehtud kaupu. Ja sellest kõigest, sellest keelte ja nahavärvide sigrimigrist triivis läbi sadamarahvas, meremehed, kes tulid suurte lainetena, et kulutada oma raha kabareedes, osta ööks nii tõmmusid kui ka valgeid kauneid naisi, süüa parimaid hispaania ja prantsuse roogi ning juua kogu maailmast sissetoodud veine. Lisa nendele veel - pärast minu vampiirikssaamist - ameeriklased, kes rajasid vanast prantsuse kvartalist ülesvoolu linna uhkete kreeka stiilis majadega, mis helendasid kuuvalgel nagu templid. (et) |
