|
so:text
|
Algi ei suutnud mõista, kuidas teised ei teadnud sageli seda, mida neilt küsiti. Tema ei sisendanud endale kunagi, et peab hästi õppima. See oli tema meelest niisama loomulik nagu magamine või hingamine. Oli vaja vaid riided kõvemini ümber tõmmata, et varjud kõrvalistelt välismaailma esemetelt eksitama ei pääseks, ja unustada kõik muu. Kuuldu püsis tal eredalt meeles, kui ainult miski seda segama ei pääsenud. Ja seda miskit hakkas Algi aja jooksul üha enam häbenema. Ta ei teadnud, mida need tunded tähendasid, kuid neil polnud ilmselt mingit otstarvet, nad takistasid jumalate antud ülesannet täita ja olid seega midagi häbiväärset, lubamatut. Kooliema teravast pahandamisest lastega, kes õppetunde küllalt tõsiselt ei võtnud ja tähelepanul vallatult hajuda lasid, hinnust, mis valdas Algit kooli ülevaatustel, kui halbu õppijaid karistamiseks esitati, mõistis ta oma tegevuse olulisust, jumalate pealepandud kohustust. Kõik, mis teda õppimises takistada võis, oli kurjast. Kooliema juttudest midagi tähtsamat ta elus ei olnud. (et) |
