|
so:text
|
Inimesel tuli kogu maailma häda välja kannatada, tuli läbi vaadata hävingu ja surma kõik tuntud ja veel tundmata vormid, aga ta keeldus, ta ei pidanud vastu, ta kattis silmad ja kõrvad kinni, kasvatas endale rasva ja paksemat sarvnahka, ja nii jäid tal muudki asjad nägemata. Vaid pimestava prožektori grotesksed peletised elutubade seintel, vaid kõige vägevamad detsibellid - rõõm ning hellus, armastus ning tõetruudus, armsad ning koerusttäis, kastemärjal aasal tantsisklevad topeliuse haldjad, üks kama kõik. CSCE'd, Madridid, Amnesty'd, rahuliikumised - tundsin endal harjaseid turja kasvamas ja alla sõrgu kõvast lihvitud eebenipuust. (et) |
