|
so:text
|
paradoksaalsel moel olid 1920. ja 1930. aastad mõnes mõttes palju vabameelsemad kui Teise maailmasõja järgsed kümnendid. Kuigi elu oli raske ja ohtlik, inimõigustesse suhtuti väga hoolimatult ning poliitilist korrektsust ei olnud üldse veel välja mõeldud, tähendas see ka teatud vabadust – julgeti solvata ja ropendada, kartmata hukkamõistu. Maailm oli ühe musta majanduslikult kindlustamata homoseksuaalse naislaulja jaoks lihtsalt paik, kus polnud palju kaotada. Mason Stokes on väga sobivalt nimetanud 20ndate Harlemit "queer-lõbustuspargiks" ja "sotsiaalseks ja seksuaalseks kasvuhooneks", kus kõik tegid just seda, mida ise tahtsid, just siis, kui ise tahtsid. Olgugi et tegelikkuses ei muutunud kümnendi jooksul palju, oli see rämedalt vaba kunsti aeg. (et) |
