|
so:text
|
Jajah, vanaisa, ohkab nüüd Johannagi, aga ta ei räägi tütrele ikka veel Stecknadelkissenkirchenist, ei siin Kuramaa mändide all ega hiljem koduski mitte, Kunost räägib küll ja tema kuuest õest-vennast, tea, mis neist kõigist nüüd on saanud, ja mis on saanud Kuno vanatädist, kes nende eest hoolitses, ja preili Schönest ja preili Kuckuckist ja härra, ei, kodanik Sildnikust, see mees on nüüd küll juba jälle seltsimees Sildnik, kui ta just surnud pole, ja mis on saanud härra Trukist, kes pidas parfümeeriapoodi, kuhu ükski Johanna seitsmeteistkümnest klassiõest müüjaks ei pääsenud, ja mis on saanud neist klassiõdedest ja tollest poisist Johanna selja taga, kes kirjutas, et tahab saada presidendiks — noh, tema kohta võib küll kindlalt öelda, et presidenti temast ei saanud, seda oleks ikka kuulda olnud. Preili Kuckuckil oli ikkagi õigus, unistada tuleb reaalsuse piirides. (et) |
