|
so:text
|
Kogumiku parimateks võib pidada selle esimest ja viimast lugu - "Keegi ei naera" ning "Eduard ja Jumal". Kuna Kundera loomingus on tähelepanuväärsel kohal totalitarismikogemus - 1975 emigreerus ta Tšehhoslovakkiast Prantsusmaale - võib neist kahest destilleerida ka enam-vähem kahte äärmuslikku eetilist rada, mida sellises ühiskonnas elamine üldjuhul võiks pakkuda - kas jääda endale truuks või siis vastupidi, ennast maha salata ja muganduda. Ehkki selline gradatsioon on arvatavasti mitmekesisem. (et) |
