|
so:text
|
Õpetamine oli vaevaline nii kehale kui ka hingele. Pidin lapsi taga ajama, et neid kätte saada, tassima või vedama neid laua taha ja sageli seal väevõimuga tunni lõpuni kinni hoidma. Tomi panin tihti nurka, istudes ise tema ette toolile, käes raamat, mis sisaldas väikest ülesannet, mille Tom enne vabakssaamist pidi peast üles ütlema või ette lugema, poiss polnud piisavalt tugev, et mind ja tooli eest ära lükata, nii seisis ta keha väänates ja pentsikult nägu moonutades — kõrvalisele vaatajale olnuks see kindlasti naljakas, aga mulle mitte —, kisendas valjusti ja tegi, nagu nutaks, aga pisaraid ei tulnud. Teadsin, et ta teeb nii üksnes minu kiusamiseks, ja püüdsin seepärast, ise kannatamatusest ja ärritusest sisemiselt värisedes, kindlameelselt varjata iga nähtavat häirituse märki ja teesklesin, et istun rahulikult ja ükskõikselt, oodates, mil ta oma meelelahutusest tüdineb ja jookseb aeda, heitnud enne korraks pilgu raamatusse, et lugeda või korrata neid väheseid sõnu, mida talt nõuti. Mõnikord ei viitsinud ta kirjutada ja ma pidin ta kätt kinni hoidma, et ta ei saaks sihilikult paberit ära sodida või tinti täis plätserdada. (et) |
