|
so:text
|
... ma jälgisin tahtmatult, kõrvalpilguga, millise veendumuse ja peenima kunstiga lõi Ahmatova oma legendi — otsekui ümbritses end tugeva magnetväljaga. Nõiakatlas kees pidevalt leem eelaimustest, kokkusattumustest, oma ennetest, saatuslikest juhustest, salajastest kuupäevadest, mittekohtumistest, kolmesaja-aastastest pisiasjadest. Katel oli lugeja eest varjul. Ent kui ta poleks igavesti keenud, kas oleks siis Ahmatova saanud mis tahes hetkel sealt ammutada, panna ootamatu luulelise väe kõige tähtsusetumassegi üksikasja? Kõige paremini on selle kohta öeldud tema värssides: "Когда б вы знали, из какого сора/ Растут стихи, не ведая стыда…" . (et) |
