|
so:text
|
Me tundsime Matisse'i ära, kui seda nägime, tundsime otsekohe ära ja vaatasime rõõmsalt ja tundsime et see on suur kunst ja kaunis. See oli mingite kaktuste vahel lebasklev suur naisefiguur. Pilt, mis pärast näitust leidis endale koha Fleurusi tänavas. Üks päev kojamehe väike viieaastane poeg, kes käis alatihti Gertrude Steinil külas ja talle meeldis, hüppas Gertrude Steinile sülle, kui too parajasti ateljee uksel seisis, ning üle tema õla kiigates ja pilti nähes hüüatas vaimustatult: oh lá lá kui ilusa kehaga naine. Miss Stein rääkis ikka seda lugu, kui järjekordne juhuslik võõras juhusliku võõra agressiivsel kombel seda pilti vaadates küsis: ja mida see seal peaks kujutama? (et) |
