|
so:text
|
Ma olen selle Betti Alveri luulerea usku, et "teised vaagigu su vilju" . Ju see peab kuidagi kokku kõlama. Loomulikult, ilma publikuta ei ole teatrit ja loomulikult see, kui publik näitlejat armastab, on oluline, aga kusagil on menu kriteerium, millel ei pruugi jällegi meisterlikkusega pistmist olla. Samas, tsunftisisesus on tähtis, sest kolleegid ise tunnevad selle kindlasti ära. Miks muidu väärtustatakse teatris kolleegipreemiaid. Ja tsunftis oli ikkagi ju juhendaja, meister. Sellil oli oma meister, kes järjepidevalt jälgis. Pigem on see praegu üks küsimus, et kui paljudel on oma lavastaja, kes tegeleb näitleja arenguga, kes tõesti mõtleb rollide raskusastmele, et nüüd ta peaks saama järgmise tasandi... Kui palju on sellele aega mõelda, kui palju sellega repertuaari rajades üldse tegeldakse...? (et) |
