|
so:text
|
Ja kusagil kaugel oli Vienogi. Miks ta ühtelugu Vienot meenutas? Ja miks Vieno Anja mõtteis ikka veel mööda kõrvalist teed turbarappa ja tagasi kõndis, kõhn ja aukus põskedega. Vieno oli nüüd sootuks teistsugune, terve, kindel ja rahulik. Sest Anja oli temaga siiski kohtunud, ehkki sellest ei võinud kellelegi kõnelda, sellest ei tohtinud isegi mõelda. Kohtunud nii, nagu väikeses kohas ikka kohtutakse, äkki, ootamatult, oskamata õiget nägu pähe teha, mõistmata ainsatki arukat lauset ütelda. Ja seejärel lahkuminek, kähku mingit asja ajama, vaevaga meelde tuletades, mis see oli ja milleks tarvilik. Ja ikkagi: kõhn ja aukus põskedega, tühi kott seljas sardade vahele ja siis alla turbaauku. Ja kurjadest mõtetest vaevatud Anja mõtles, et ühtaegu enda müümisega oli ta nagu Vienogi maha müünud. Mitte isale, vaid isa kavatsustele, kogu sellele inimestest ainult kasu saada püüdvale ühiskonnale. (et) |
