|
so:text
|
Ja siis, viimasel Oxfordi aastal, armus Peter seitsmeteistkümneaastasesse lapsukesse ja unustas otsekohe kõik, mida talle kunagi oli õpetatud. Ta kohtles seda tüdrukut nii, nagu olnuks ta tehtud härmalõngadest, ning mind, nagu olnuks ma vana kalestunud kõlvatus, kelle tõttu ta pole väärt puudutama seda õrna ja süütut neiut. Ma ei eita, et nad moodustasid oivalise paari — heledapäised ja valgetverd — kuuprints ja -printsess, öeldi nende kohta. Kuutõbised oleks rohkem täppi läinud. Mida pidi Peter kahekümne aasta pärast peale hakkama naisega, kellel polnud mõistust ega iseloomu — seda ei vaevunud küsima keegi peale tema ema ja minu, Peter ise oli muidugi täiesti juhmistunud. (et) |
