|
so:text
|
Ametnik rääkis sulatõtt. Kõik need päevad oli ta koormatud paberitega, mis tuli saata ringkonda laiali, et komandeerida näitusele inspektoreid ja rahvakooliõpetajaid. Ja tema, teenistuses halliks läinud väike ametnik, nägi ja sai aru, mida see näitus tähendab sadadele inimestele, kes on end rahvaharidusele pühendanud. Ühed — innuga, suure südamesoojusega, teised — ettevaatlikult ja hirmuga; kolmandad vastu tahtmist; kuid kõik nad, pimedusest tulnud, pidid sellesse pimedusse tagasi minema, et kanda sinna valgust ja teadmisi. Nende ülesandele kerkis ette justkui mingi hiigelmüür — harimatuse ja ebausu, iidsete tavade, julmuse, nürimeelsuse, vihavaenu müür, liidetud kokku kleepuva liimiga, mis koosnes harilikest käibetõdedest, mullade jutlustest, epileptilisest šamaanlusest, üle kõige aga vaesusest ja viletsusest, armetutest oludest, lõputust tööst, lõpmatust ülekohtust ja riisumisest tsaarisulaste poolt, kelle peale ei hakka õigusehammas. Kool oli selles müüris otsekui mingi uus, ülekohtutegijate poolt sissemüüritud ränk, tarbetu kohustus või uued rangid kaelas — äravaevatud kaelad tõmblesid, et neid range maha raputada —, pole meile mingit kooli vaja, otsustati koosolekuil. Rahvakooliõpetajad aga olid ju alles hiljuti ise olnud koostisosadeks selles müüris, mille nad pidid nüüd lammutama ja ümber tõukama. Mitte midagi peale maakonnalinnakese ja haruharva ehk kubermangukeskuse polnud nad näinud lapsepõlvest peale. Nüüd aga äkki — Moskva! (et) |
