|
so:text
|
Ma olin nagu laps, keda tuuakse esimest korda kooli, või nagu väike harjumatu teenijatüdruk, kes ei ole kunagi varem kodunt välja saanud ja kes nüüd on kohta otsimas. Kõigest mu vähesest enesekindlusest, mille ma olin seitsme lühikese abielunädalaga saavutanud, olid äkitselt järel vaid räbalad, mis lipendavad tuules; mul oli niisugune tunne, et mul ei ole enam aimugi ka kõige lihtsamatest käitumisreeglitest, ma poleks suutnud enam vahet teha parema ja vasaku käe vahel, poleks osanud ei istuda ega astuda, poleks teadnud, missuguseid lusikaid ja kahvleid lõunalauas tarvitada. (et) |
