|
so:text
|
... Ossip Aronovitš voolis punasest mullast inimese ja pani selle oja kaldale seisma, ja just siis, kui kuju oma uuest olemise vormist ja elust jahmununa käsi sirutas ja ojja astus, et vett juua, lõi Ossip Aronovitš teda kirvega, nii et oja vesi muutus mullast, mudast ja verest sogaseks. /---/ ja kui Klara tõstis pilgu vanainimese poole, helkis selle käes suur tera, ketassae moodi, naerev päike, värss mu valgust lööb - päev paistab jälle punaselt, meie ellu kuni lõpuni, põletav ketassaag, millel seisis "Terror. (et) |
