|
so:text
|
Kohv Vieno tassis jahtus. Ah siis nii kaugele oli mindud, mõtles ta. Ema, ema, sa võiksid vakka olla. Hea inimene, ära räägi. Sa peaksid suud pidama. Oi, ema, ära seleta nii üksipulgi. Ära tee mind nii targaks. Kuidas sa ei taipa, et mulle ei tohi rääkida! Mina ei kuulu nende inimeste hulka. Lase mul natukenegi aega olla. Ara räägi nendest asjadest. Lase mul teadmatuses olla, et ma ei teaks. Kuid ema seletas võidurõõmsalt, peensusteni. Ja Vieno pea võttis uudised vastu ja pani tallele. (et) |
