|
so:text
|
Kui mind mu õe Natalia järel võeti õukonda suurvürstitar Ksenia Aleksandrovna mitteametlikuks õuedaamiks, juhatas keisrinna Maria Fjodorovna mulle kätte mu toad Talvepalees. Muidu elas Ksenia Anitškovi lossis, nüüd mõrsjana vajas ta aga apartementi ka Talvepalees. Minule anti kõige ülemise korruse nurgatoad, ühe salongi aknast paistis Paleeväljak ja teise aknast Admiraliteet ning park. Peale salongide olid mul veel magamistuba ja vannituba. Mööblikate oli kollasest siidist, sest kollane oli juba tollal mu lemmikvärv. Talvepalee... Ajab muigama, kui meenutan oma õhinat. Ega ma teadnud, et pealtnäha nii toredaist aknaist tõmbab lakkamatult, et kamin ajab suitsu sisse. Et õhtuti saab nälga tunda, sest kuskil ligiläheduses ei leidunud midagi köögitaolist. Ja mis veel hullem, ei mingit klosetti. Lähim asus kahe tänavavahe kaugusel. Siis aga leidsin kuskilt treppide alt Katariina Suure aegse unustusse jäänud kloseti. Selle sisustus oli puust, kuid võtsin ta sedamaid oma erakasutusse ja peitsin võtme hoolikalt oma tuppa. Tee klosetti lühenes poole võrra. Ehk tundub kogu see lugu naljakas, aga ainult sellele, kes pole pidanud öösärgi ja hommikumantli väel sirkama terve kilomeetri mööda pimedaid külmi koridore. (et) |
