|
so:text
|
Nüüd on ka ema surnud. Nüüd on mu ümber surnud peaaegu kõik, kes mulle lapsepõlves on oma valgusest helki heitnud. Miks tekib siis minus tõrge, et kadunuid nüüd omakorda valgusesse seades teeksin nagu midagi keelatut või valesti? Või vähemalt kardan seda teha. Kas minusse hakkab jälle tulema too lapsepõlvest tuttav ebakindlus, mis käsib mul teha ainult seda, mis mulle ette öeldakse? Aga ma täidan ju praegu käsku! Enda sisesunni käsku, mis ütleb, et ma pean oma suguvõsa uurima. Miks mu sees on siis tunne, et kadunud ei ole minuga rahul, kui ma neid raamatusse raiun? Miks nad ootavad minult suuremat austust ega taha, et ma tooksin nii kergekäeliselt nende vigu või pahameelepurskeid esile? Tahavad, et jätaksin need edasi aja varju, nagu nad on senini olnud. Või kui ma tõesti pean kadunutest kirjutama, siis muudaksin oma hindamismõõtu. Mõtleksin nii, nagu nemad mõtlevad. (et) |
