|
so:text
|
Eks olnud need head päevad, mil sa haamri ja naelakastiga kõndisid suurel kartulipõllul, parandades kaste, mis kippusid lagunema saagi raskuse all? Ei või laita vist ka neid päevi, õhtuid ja öidki, mil sa kuivatis, roop käes, kõndisid üle sahiseva vilja. Otse uskumatu, kui paljudesse kohtadesse läks vaja su vanu käsi, su töntse jalgu, su kulunud aju ja isegi su karedaid sõnu. Ja nii juhtuski, et sa salamisi hakkasid rõõmu tundma sellest, et su Tollimäe oli kasvanud suureks, tema põllud laienenud ja tema uudismaakraavid pikenenud. Su tallis ei konutanud enam Ükssilm, kelle vanust sa isegi ei teadnud, vaid tampis mitu täissöönud hobust, kelle nimesid ja vanust võis igaüks lahtrite juurde löödud lauatükilt lugeda. (et) |
