|
so:text
|
Kui nüüd mõni niisugune inimene, kes on kärme otsuseid langetama, arhiivis töötades ainuüksi nende kirjade järgi tahaks Ilja Nikolajevitši tööpäeva endale ette kujutada, milline linnalik ja kabinetlik, milline istuv ja jõudeaegne tunduks see talle, nagu oleks Uljanov alati olnud kohal oma "puhaskambris", alati valmis külalisi vastu võtma ja igasugust juttu puhuma. Kuid sääraseid päevi langes Ilja Nikołajevitšile osaks haruharva, kuu kohta võis neid ühe käe sõrmedel üles lugeda, ja ta näpistas neid perekonnaga veedetavate arvelt oma väheldases korteris, armastatud naise arvelt, kellele ta, kõrvuti diivanil istudes, kui lapsed on juba uinunud, oleks tahtnud kuni pisiasjadeni jutustada kõigest mis reisil juhtunud. (et) |
