|
so:text
|
Ema haigus pidi süvenema vargsi, noorusest peale. Kõigepealt vererõhk. Ruby mäletas korduvaid raevuhooge ja ägedat purpurset löövet, mis oli mitu päeva pärast hoogu ema nägu katnud. Anda sellele meditsiiniline nimi tundus toimuva pühitsemisena. Lapsena oli ta ema tihti vihanud ja vahel soovinud, et ta jääks vanaks ja abituks: siis oleks ta nende jubedate vihahoogude eest kätte maksnud; ja põetanud teda külmalt ja ülitäpse kindlameelsusega, kraadinud, kandnud ette dieet- ja tervislikku toitu. Nüüd oli seal see uus malbe vana naine, kelle luud igal komistamisel murdusid, süda lööke vahele jättis, kes ei kuulnud, masendusse langes, ja Rubyl ei olnud ei soovi kätte maksta ega jõudu armastada või isegi oma kohust täita. "Kui ma kõigile koormaks jään, Ruby, kallis," oli ema hiljaaegu ei tea juba mitmendat korda öelnud," siis ma küll elada ei taha: seda peaksid sa teadma..." Paljud inimesed, mõtles Ruby, ütlevad nii, aga vähesed võtavad tegelikult midagi ette. (et) |
