|
so:text
|
Peaaegu oleks minust alkoholiarmastaja saanud. Kui 1868 kõhutõbi möllas, määras tohter preservatiiviks viina suhkrutükiga võtta. Nii hakkasid mu isa-ema suhkrutüki peale viina valama ja sel viisil mulle andma. See kestis mõne nädala. Esiti oli suhkrutükiga viin mõru, aga aegamööda harjusin. Kui kõhutõbi mõne nädala pärast lõppes, ei annud isa enam viinaga suhkrutükki. Harjunud niisuguse suhkrutükiga, läksin seda isalt edasi nõudma. Isa aga vastas: Ei ole enam vaja! Lapsed ei pea ülepea viina saama ega tohi neile seda anda! – Jäin selle seletustega rahule. Sest saadik ei nõudnud enam viinaga suhkrutükki. (et) |
