|
so:text
|
Majahoidja surm tähendab üksnes kerget lainetust igapäevaelus, bioloogilist fakti, milles pole midagi traagilist, nõnda et elanikele, kes kohtusid Lucieniga iga päev trepikojas või meie korteri uksel, tähendas ta olematust, mis naasis tühjusse, kust polnud iial õieti välja saanudki. Ta olnuks otsekui loom, kes elas hiilguse ja särata poolelu ning pidi seetõttu ka surmaga silmitsi seistes ilmselt olema üksnes poolenisti šokeeritud. Et ka meie võiksime samamoodi nagu kõik teised kogeda põrgupiinu, et meiegi süda tõmbub raevus kokku, kui valu ja kannatus meie elu laastab, et meiegi võiksime hirmu ja õuduse möllus, mida surm iga inimese hinges tekitab, oma sisimas kokku variseda - sellist mõtet ei tulnud siin pähe mitte kellelgi. (et) |
