|
so:text
|
Kari polnud algul suur. Lammastele tulid lisaks ainult kolm lehma ja aastane pullipruks. Ääretu mets rabalohkudega laius kolme kanti ja Hilja võis karjaga hulkuda nii kaugel kui soovis. Metsa ta ei kartnud, see oli talle sündimisest saadik omane. Tuttavad lõhnad ja hääled, tuttav kohin, tuttav varjude ja valguse mäng — ning suur vabadus. Kuid hommikuti, kui päike polnud jõudnud veel kastet kuivatada, oli metsaalune jahe ja vesi lodulompides külm nagu raud. Et valutavaid varbaid soojendada, kükitas Hilja kännule ja mässis jalad seelikusabasse. Ent juhtus, et ta jäi niiviisi tukkuma, ja kui ärkas, polnud lehmakelladest enam kõppugi. Ta jooksis end hingetuks, jooksis varbavahed lõhki ja jalatallad veriseks ega osanud karja kuskilt leida. Mitu korda sai ta loomad naabrimeeste viljast kätte. Kord leidis ta need Nuki möirgamise peale. Hingetult naabri põllule lähenedes küulis Hilja sõnni möirgamise sekka naabri hirmsat vandumist. Lehmad jooksid loomiseelses rukkis, sõnn, keda Hilja iga päev ketti pannes ja ketist lahti tehes kallistas, möirgas ja kaapis, nii et muld lendas. (et) |
