|
so:text
|
Lavastuses "Pianoola ehk Mehhaaniline klaver" avaneb 2. vaatuses pilli sisemus kui mõraste hingekeelte rägastik. Olen kirjeldanud Madis Kalmeti Platonovi ja Raivo Trassi Triletski stseeni: "Kuis ühtäkki lükatakse üks kätkev keel pendlina liikuma - siis saab sellest keerata silmuse, kuhu võiks pista pea - silmus omakorda käänatakse lõpmatuseks ehk külili kaheksaks - lõpmatuse saab tõsta silmade ette maskiks, läbi mille vaadata maailma... Kui uperpallitavalt ligistikku on meeleheide ja lootus, enesepettus ja siirus, valu ja kergus... (et) |
