|
so:text
|
Hiljuti ajakirjanduses Tartu ümber taas pead tõstnud provintsi diskursus tuletas mulle meelde eelmise Tartu ülikooli rektori Alar Karise artikli, kus ta leidis, et Eestis ei ole mõtet rääkida provintsialismist kui geograafilisest tähistajast – lõppude lõpuks on provintsilinn ka Tallinn –, vaid pigem kui mõtteviisist, kui elutunnetusest. Kui tahta muuta seda arutelu neutraalsemaks ja konstruktiivsemaks, võiks provintsialismi asemel rääkida hoopis regioonidest või regionaalsetest iseärasustest. Kui jälgida Tartu noort haritlaskonda nautimas Facebookis nüüdiskunsti paroodiaid, siis tekib tunne, et nad tunnistavad globaalse nüüdiskunsti ülemvõimu kaugelt suuremal määral, kui seda on vaja. Kõik, kes kulutavad oma väärtuslikku aega Teise halvustamisele, teevad seda lõppkokkuvõttes ju enese arvelt. Kunstiteadlase Terry Smithi arvates on provintsialism ennekõike alistumine väliselt peale pandud kultuurilistele väärtushierarhiatele, näiteks kanoonilisele kunstiajaloole. Provintsialism kui loominguline või generatiivne mõiste võiks põhineda millelgi muul kui keskuse paroodial, olgu selleks siis lokalistlik ekstsentrilisus, regionaalsed uuringud või sealsete traditsioonide tõlgendamine ja praegusesse aega toomine. (et) |
