|
so:text
|
Ta nägi unes, et on jälle lasteaia tagavärava juures. Vihma sadas ladinal ja Katerina seisis värava taga, sõrmed klammerdunud külmade metallpostide külge. Ta vaatas enda ette inimtühjale tänavale ja karjus meeleheitest käheda häälega: "Bertrande! Bertrande!" Keegi ei vastanud, ainult vihm ladises asfaldile ja tuul vilistas peenikese kaebliku häälega kõikjal ta ümber. Katerina lükkas värava lahti ja astus tänavale. Ta kissitas armutult piitsutava vihma käes silmi tõmbas kätega üle näo ja otsis pilguga oma väikest tüdrukut. "Bertrande!" hüüdis ta. "Bertrande, kus sa oled?" Tühjus. Katerinale näis, nagu oleks ta järsku tervesse maailma üksi jäänud. Ta hakkas mööda tänavat jooksma, samal ajal ikka veel ahastavalt last hüüdes. Tuul ulgus ja vilistas ta kõrvus ning vihmapiisad peksid jõuliselt vastu nägu. Last ei olnud. Kedagi ei olnud. (et) |
