|
so:text
|
Sirli oli juba sünni poolest nõrgem ja äbarikum. Maie mäletas ta sinisekirjut ja krimpsulist nägu, tillukest nagü ussil ja ta ebaharilikult suuri labajalgu, mis tekitasid konnatunde. Nagu laps ei olekski laps. Sellist värdjat ei oleks tohtinudki noorele emale näidata, mõtles Maie. Kas sealt ei saanudki äkki alguse kummagi poole pelg teineteise ees? Et Sirli oli tunnetanud vaistlikult ema umbusaldust tema vastu? Samal ajal kui Maie koges ebameeldiva üllatusega, et oli võimeline sünnitama säärast last. (et) |
