|
so:text
|
Stavia nägi end justkui pildil, väljastpoolt, tumedasse rüütatud kogu, kes laks mööda õrnast varakevadisest vihmast läikivate kividega sillutatud tänavat. Mõlemal pool rentslis nirisesid lalisedes ja kurisedes iseendast lapsikult rõõmu tundvad ojakesed. Karniisidega majad naeratasid vastastikku küünlavalgete akendega, räästad kaitsvalt sissepoole tõmbunud, - kuid vihm pääses ikkagi aknaid kriimuliseks tegema, nii et küünlavalgus ei paistnud mitte kergelt vesistavat, vaid mõnuga ja lahinal nutvat, nagu pärast südantlõhestavat draamat kaotatud või õnnetust armastusest. (et) |
