|
so:text
|
Oli võimatu, et Uther mind ei märganud, aga ta ei vaadanud kordagi minu poole. Nägin, kuidas tema kaaskondlased mulle uudishimulikke pilke saatsid, kui mu ära tundsid. Kindlasti oli nüüdseks igal mehel mingit aimu sellest, mis eelmisel ööl Tintagelis juhtunud oli ja mis osa mina olin kuninga südamesoovi täitmisel mänginud. Võimalik, et lihtsameelsemad kuninga kaaskonnast lootsid, et kuningas näitab üles tänulikkust ja annab mulle tasu, vähemalt hindab tehtut ja avaldab mulle tunnustust. Ent mina, kellel kogu elu oli olnud tegemist kuningatega, teadsin, et seal, kus korraga on tegemist laidu- ja tänuväärsega, tuleb kõigepealt laitus välja jagada, et see mitte kuningale endale külge ei hakkaks. Kuningas Uther nägi ainult seda, et minu etteteadmise puudulikkuse tõttu, nagu ta seda nimetas, suri Cornwalli hertsog lausa sel ajal, kui tema hertsoginnaga voodis oli. Ta ei mõistnud, et hertsogi surm oli sünge iroonia tolle naeratava maski taga, mida jumalad näitavad, kui soovivad, et inimesed nende tahtmist teeksid. Tema viha minu vastu oli päris ehtne, aga kui polekski olnud, teadsin ma, et ta peab leidma kellegi, keda süüdistada. Ükskõik, mis tundeid hertsogi surm temas ka äratas — talle ei saanud mõistmata jääda, kui imepäraselt see talle Ygraine'iga abiellumiseks tee vabastas —, avalikkuse ees pidi ta kahetsust üles näitama. Ja mind toodi avalikult ohvriks kahetsuse altarile. (et) |
