|
so:text
|
Kui kõik on ära külmunud ja lumi sajab maha ja mitte midagi muud pole näha kui ainult see lumi, siis ma soovin ikka, et kevad murraks korraga sisse, ühel ööl, tormi ja tuule ja vihmaga, nii et ragiseb! Ja ma tahaksin, et elu oleks samasugune! Ja selles, ma arvan, ongi kogu raskus, et paraku ta ei murra, elu on sama aeglane või veel palju, palju aeglasem ja igavam. Seda ei tohi ja teist ei tohi, aga ma tahaksin nii kangesti kordki kõike tohtida! Tead, elada päris nii, nagu mina seda endale ette kujutan. Nagu muinasjutus, see peaks saabuma nagu mingi ime, nagu mingi suur ime, ja kõik peaks olema nii, ja kõik peaks olema nii, nagu ma seda endale ikka ette olen kujutanud, puud ja jõgi ja üleüldse kõik, tead - hoopis teisiti kui muidu... Ükskord tahaksin ma olla hull, ihust ja hingest hull! (et) |
