|
so:text
|
Paternalistlikku vaatepunkti baltisaksa mõisnike maailmavaates käsitlenud ajaloolane Marten Seppel toob välja, et mõisnikkonna suhtumine talupoegade eluolusse oli üldiselt negatiivne, ennekõike nähti talupoegade viletsuse taga nende endi iseloomu puudujääke: laiskust, rumalust, toorust, hoolimatust. Seda mõtet kordas ka osa 18. sajandi II poole baltisaksa valgustajaid ja literaate, sealhulgas tulevane sotsieteedi korrespondentliige August Wilhelm Hupel. Lisaks sobis paternalism hästi õigustama talupoegade allutatust, sest rõhutas vastastikust sõltuvust, kus mõlemal poolel olid omad kohustused. Paternalistlik retoorika lõi pildi mõisnikust, kes "hoolitseb ennastsalgavalt oma talupoegade eest, sest isarolli täitmine nõuab suuri kulusid ja majandusliku ratsionaalsuse eiramist", millest järeldus, et mõisniku ja talurahva vahel valitsevaid paternalistlikke suhteid võib pidada pärisorjuse valgustatud astmeks ja mõlemale poolele kasulikuks. (et) |
