|
so:text
|
Naljakas, et ma mäletan väga vähe raamatutest, mis ma vahetult pärast abiellumist kirjutasin. Elamine ise pakkus mulle lihtsalt nii suurt naudingut, et kirjutamine oli ülesanne, mille võtsin ette vahetevahel, hooti. Mul polnud kunagi kindlat paika, mida oleksin pidanud oma toaks ja kuhu oleksin spetsiaalselt varjunud, et kirjutada. Hilisematel aastatel põhjustas see mulle palju tüli, sest alati, kui pidin mõne intervjueerija vastu võtma, tahtis see kõigepealt teha minust pilti töölaua taga. "Näidake mulle, kus te oma raamatuid kirjutate. (et) |
