|
so:text
|
Lavasügavuses seisab Lo Tui ja võtab tagaseinas asuvalt riiulilt oma suure kohmaka nuku. Uurivalt ja pisut üllatunult vaatab ta seda naljakat, lopergust pead. Nüüd tõmbab ta nuku. külge kinnitatud varruka kätte. Näitleja on praegu seal all nagu kõrvalseisja, justkui osavõtmatu sirmil toimuva suhtes. Justkui... aga nüüdsama astub Lo Tui sirmi juurde, tema nukk ilmub publiku vaatevälja ning sünnib see, mis korvab nukunäitleja omamoodi askeetliku elukutse, raskused — kohmakas, nailonkarvadega kaetud vahtplastitükk elustub! Ta hakkab liikuma ja iga tema liigutus on mõtestatud. Ta hakkab kõnelema ning tema soe hääl ja kõnemaneer on orgaaniliselt seotud kogu. tema olekuga. (et) |
