|
so:text
|
Ja ta taipas alles nüüd, mis ta tegi, kui ta end selleks suveks kõigist lahutas ja omaenda voolusest, mis teda haaranud oli, kanda laskis. Ta vajus mürkroheliste habemetega puude vahele põlvili, sirutas käed välja, nagu ta,veel kunagi elus polnud teinud, ja tal oli tunne, nagu võetaks ta sel silmapilgul ta enese kätest vastu. Ta tundis armastatu kätt oma peos, häält oma kõrvus, kõik kohad ta kehal oleksid nagu äsja tundnud armastatud naist, ta oli nagu teise keha poolt loodud vorm. Ta oli oma elu tühistanud. Ta süda oli armastatu ees alandlikuks ja vaeseks saanud nagu kerjus, tõotused ja pisarad lausa voolasid ta hingest. (et) |
