|
so:text
|
Trefry, kes oli loomu poolest kergesti armuv ja armastas armastusest rääkida niisama palju kui iga teine, jutustas Caesarile, et tema istanduses on kõige võluvam must naine, keda kunagi nähtud, tema arvates umbes viisteist või kuusteist aastat vana; ka tema ise ei olnud teinud midagi muud kui esimesest päevast alates neiu järele õhanud, ja et kõik valged kaunitarid, keda ta näinud oli, ei olnud teda ealeski nii täielikult võlunud kui see kena olend, ja et ükski mees ükskõik mis rahvusest ei saanud neidu vaadata, ilma et oleks temasse armunud, ja et kõik orjad olid alatiselt neiu jalgade ees, ning Clemene, sest nii, sõnas härra Trefry, oleme ta ristinud, kuulsusest kaigub kogu maa. Clemene aga ütleb meile kõigile niivõrd õilsa üleolekuga ära, et lausa ime on näha, et tema, kes ta selliseid igavikulisi kirgi sütitada suudab, ise sootuks jäine võib olla, ja täiesti hoolimatu. Teda kaunistab kõige võluvam tagasihoidlikkus, mis eales noorust ilustanud, kõige mahedamalt õhkab see neid — niivõrd, et kui ta oleks võimeline armastama, võiks vanduda, et ta igatseb mõne eemaloleva õnneliku mehe järele, ja nii tagasihoidlik on ta, otsekui kardaks ta vägistamist mõne jumaliku olendi poolt või et tuulehood võiksid tema õrnadelt huultelt suudlusi varastada. (et) |
