|
so:text
|
Kuulake nüüd, isa Bricassart, mis mina teile ütlen: minu hing selles töntsiks jäänud kehas on ikka veel noor, suudab ikka veel unistada, ihaldada, tunda ja mu väliskesta armetuse vastu mässu tõsta. Vanus on kibedaim karistus, mida kättemaksuhimuline Jumal võib inimese peale panna. Miks ei võiks ta koos meie kehaga närtsitada ka meie mõtteid?" Ta nõjatus toolikorjule, sulges silmad ja ta näole ilmus õel irve. "Minu tee viib muidugi otse põrgusse. Aga enne kui ma sinna lähen, õnnestub mul, ma loodan, teie Jumalale välja öelda, mis ma tast arvan: et ta оn pahatahtlik ja haletsusväärne ja õel! (et) |
