|
so:text
|
Minu kogu olemise keskpunkt oli tollal armastus Gu- vastu. Mitte kehaline armastus, vaid kogu olemust andev valmisolek. Ma ei usu, et kumbki meist sellest tollal aru sai. See takistas minu arenemist ja sidus Gu-d ülearu, kuid selle õitsemise ajal sündis "Tuulemaa", selle armastuse õitsemise ajal elas kaks inimest poollagunenud, roosidest ümbritsetud villas, mille iluaia tagant vilksatasid aeg-ajalt mööda rongid, aga mille teisel pool oli suur puutumatu mets - väga keskendunud elu nii õnnelikult, kui on üldse võimalik elada. Olin äsja saanud kakskümmend üheksa, kui põdurana ja raskest koormast rõhutuna Sweet Home'i talve ja lume rüppe jätsin. Ma ei teadnud siis, kui rahulikult viimasena köögiukse sulgesin, et ma ei tule enam iial samasugusena tagasi. Elu põletisraud ootab määratud ajal meist igaüht. (et) |
