|
so:text
|
Inimesed ei taha head teha nii heateo vaevarikkuse kui ka selle pärast, et tuttavate hädad ja õnnetused ei jäta kellelegi rõõmu valmistamata; aga nad armastavad mõtet iseendast kui heategijast, samuti teiste tänulikkust ja üleolekut, mille heategu annab. Ent seda, mida nad anda ei taha, nad aina pakuvad, ja mida ägedamalt sa vastu seisad, seda enam käivad nad peale, algul selleks, et sind alandada ja punastama panna, hiljem seepärast, et nad üha vähem kardavad, et sa nende teened vastu võtad. Nii pingutavad nad end ülimalt vaprasti kuni viimase äärmuseni, põlates petiseks osutumise selget ohtu ja lootes, et neile saab alati osaks vaid tänu; kuni nad esimese abipaluva hääle peale pakku jooksevad. (et) |
