|
so:text
|
Pojad, kes kumbki polnud merd näinud, — olid nad siis tema lapsed? Noorte huntidena tundusid nad talle vahel. Kord toodigi talle metsast noor hunt. Ta kasvatas ka selle üles. Hundi ja suurte koerte vahel valitses ebamugav teineteise sallimine, vastastikuse vabaduse tunnustamine ilma leppemärke vahetamata. Kui hunt üle õue läks, tõusid koerad jalule ja vaatasid tema poole, aga ei haukunud ega urisenud. Ja hunt vaatas otse enda ette, kuigi pilk vahel vargsi koerte poole volksas, ja läks oma teed ehk õige natuke aeglasemalt ja kangemalt, et end mitte reeta. Ta käis kogu aeg oma käskijanna kannul, väljendamata seejuures armastust või usaldust, vaatas ainult ühtelugu naisele jõulise pilguga otsa; aga naine ei öelnud midagi. Ta armastas hunti, sest looma sitkus, pruun karv, sõnatu metsikus ja silmade jõud meenutasid talle isand von Kettenit. (et) |
