|
so:text
|
Ma tegelikult arvan, et preemiad sobivad nüüdiskunstiga ja juba ammu on veider kohata avalikus ruumis modernistlikku müüti kannatavast geeniusest, kes suutvat midagi suurt ja tähenduslikku luua vaid piirsituatsioonis. Väline tunnustus, kui ta tuleb õigel ajal – mitte teenimatult vara ja mitte ka tänamatult hilja –, on kunstnikule vajalik, sest üldjuhul ei tööta kunstnik siiski iseendale. Ning kui keegi väidab, et eestlased pole oma loomult auahned, siis oli see vist Rudolf Paris, kelle sõnul igaüks Noor-Eesti põlvkonnas tahtiski saada kas maadlejaks, raskesportlaseks, kuulsuseks kunstis või teatrilaval – see oli toonastele linnanoortele ükskõik –, sest põhiline oli maailmakuulsus! (et) |
