|
so:text
|
Olen printsi sageli kuulnud ütlemas, et imestab isegi, mis kummaline inspiratsioon teda küll tabas, et ta nii õrnalt ja nii kirglikult rääkima hakkas, tema, kes ta armastusest midagi ei teadnud ja naistega vestlema harjunud ei olnud, ent nagu ta ise väga õnnelikult ütles, oli see mingi uus ja senitundmatu vägi, mis südant ja keelt armastuse keeles juhendas ja samal ajal, talle teenet tehes, Imoindat tema kirglikkusega sütitas. Tema sõnad puudutasid neiut, kes andis noormehele selliseid vastuseid, mis senitundmatu naudinguga otse noore mehe südamesse läksid. Ega ei kasutanud prints armastuse antud kohustusi vääralt, vaid pööras kõik oma õnnelikud hetked enda kasuks, ning et temas ühtki pahet polnud, ei sihtinud tema arm midagi peale austuse, kui armastuses saab üldse sellist vahet teha, ning iseäranis sellel maal, kus mehed võtavad nii palju naisi, kui nad ülal pidada jaksavad, ja kus ainus kuritegu ja patt naise vastu on talle ära öelda, ta iha, häbi ja õnnetuse küüsi tõugata. Selliseid halbu kombeid praktiseeritakse ainult kristlikes maades, kus eelistatakse usu tühja nime ning paheliselt või moraalitult arvatakse, et sellest piisabki. Oroonoko ei olnud küll selle usu tunnistaja, kuid et tal oli austusest õige arusaamine, tegi ta neiule ettepanekuid, mis vaevalt üldse ettepanekuna arvesse läksid, ning vastupidiselt oma maa tavadele tõotas ta Imoindale, et temast saab ainus naine printsi elus, et ei vanadus ega kortsud muuda tema otsust, sest neiu hing jääb alati kauniks ja alati nooreks, ning prints kannab igavesti oma meeltes seda ilu, mis neidu praegu kaunistab, ning kui ta seda naise näol enam ei leia, otsib ta seda oma südamest. (et) |
