|
so:text
|
Moskvitš" — Fjodor Ivanovitš Tševkin — oli vaimustatud ja sõitis jalamaid, tükk aega enne ametisse, kinnitamist, Moskvasse. Linn oli talle võõravõitu ja tuttavaid tal siin polnud, niisiis sai ta otseteed, võib öelda et omaenda rahakoti varal, tunda hindade kallinemist Moskva võõrastemajades. Rõivastus oli tal välismaine: Brüsselist ostetud pehme kaabu, mis sugugi ei sarnanenud moskvalaste kõrgete kübaratega; püksid mitte enam nii väga ümber keha liibuvad, nagu nendega eputasid Moskva moemehed, kes valisid sealjuures veel triibulise riide, tema aga kandis ühe värvilisi pükse; kindad ja ilma kriuksuta ning läiketa saapad, mis jätsid sääremarjad katmata, justkui oleks tegemist koduste tuhvlitega. Kõige silmatorkavam aga oli allapoole venitatud nägu, pika ninaga, hallide vilkate silmadega, väleda liikuva suuga ja heleda põskhabemega, kusjuures lõug ja ülahuul olid täiesti paljaks raseeritud. Moskvalastele aga mõjus vurrudeta mees kuidagi ebamoodsalt, jättes mulje millestki möödunud neljakümnendatesse ja viiekümnendatesse aastatesse kuuluvast. Ühesõnaga, Moskvasse saabudes ei leidnud Fjodor Ivanovitš Tševkin lahket vastuvõttu ei võõrastemajade koridoriteenritelt ega restoranide kelneritelt, kellele ta pealegi sootuks ebamoskvalaslikult arvestas jootrahaks ei rohkem ega vähem kui täpselt kümme protsenti arvest. Raamatukauplustest küsis ta välismaiseid ajalehti, ükskõik missuguses keeles, ja hääldas häälikut "tš" mitte päris täpselt, mitte päris teravalt, ning see oli ka vist ainus asi, miile poolest ta sarnanes põlise moskvalasega. (et) |
