|
so:text
|
Ma ei astunudki Pireuse sadamas maale. Ja ikkagi hulkusin mõtetes Ateena Akropolil, vaatasin Parthenonis seistes, kuidas minu pea kohale kerkis kuu, nägin, kui väike ma olin nende ülevate sammaste kõrval; kõndisin tänavatel, kus olid kõndinud Maratoni lahingus langenud kreeklased, kuulasin tuule sahinat iidsetes oliivipuudes. Need monumendid olid pühendatud inimestele, kelle mälestus ei sure, mitte elavatele surnutele; need saladused siin, millest olin hakanud alles õige ähmaselt aru saama, olid aja kulule vastu pidanud. (et) |
