|
so:text
|
Minu ema tegi kõik, et ma teda vihkaksin. Vähe oli hetki, mis ta jättis mürgitamata. Vahetpidamata kartsin ma teda! Ta käitus, nagu oleksin ma puupakk, mille seest tuleb Buratino välja raiuda, mina aga olin elav puu! Väsimatult raius ta mind kirvega! Ja kas. tead, Elts, need haavad ei kasvanud aastatega kinni, vaid läksid mädanema — mida edasi, seda hullemaks. Praegu ajab paljas postkaart temalt mulle peale mingi halva värina. Nüüd ta nutab "armastusest minu vastu", tõelisi pisaraid, kuid raiub edasi. See on kohutav... Emade ideaalid on Buratinod, elav puu on nende jaoks patoloogia, botaanikast pole nad iial kuulnud... (et) |
