|
so:text
|
Nõukogude korrast räägiti kodus enamasti üldse nagu kurbkoomilisest absurdist, millesse ei saa päris tõsiselt suhtuda. See oli muidugi juba kuuekümnendatel, kui otsest hirmu enam polnud. Näiteks räägiti sellest, kuidas matemaatikust tädi olla 1947. aastal, pärast ema kohtuotsust ja Siberisse saatmist, tõde ja õigust taga ajades võidelnud ennast välja kõrge seltsimehe jutule Kadriorgu . See seltsimees olla küsinud, mitu aastat teie õde sai. Ja kui tädi vastas, et viis pluss viis, siis olla too ametnik päris inimliku kurbusega öelnud, et kahju küll, aga kui nii vähe, siis ei ole teie õde tõesti mitte midagi teinud ja ma ei saa teid kuidagi aidata. (et) |
