|
so:text
|
Isa... Nad nimetasid teda isaks, ehkki Marie Vénin abiellus temaga siis, kui tal endal oli juba kaks tütart — kahelt erinevalt isalt, kes olid jäänud tundmatuks. Selle abielu sobitasid kaks meest: ühelt poolt selle küla küree, kus Marie oli sündinud ja kus tema vanemad töötasid loomanülgijatena, ja teiselt poolt selle küla meer, kus Marie elas praegu. Kõneldi, et meer olevat vanema tütre isa; viisteist aastat tagasi oli ta olnud üsna kuulus seelikukütt. Aga mis seal imestada, Marie oli ülikaunis tüdruk ja ta pani nii paljudki mehed endale järele jooksma. Igatahes sai meer munitsipaalnõukogult nõusoleku eraldada külaservalt, metsaltuka tagant Mariele väike maatükk. Ühtlasi lepiti kokku, et Marie abiellub puuraidur Pierre Peigner'ga ja et nad asuvad kahekesi seda maatükki harima ning ehitavad sellele maja, mis oma välimusega ei teeks külale häbi. Pierre Peigner oli töökas mees, ehkki pisut viinahimuline. Ta nõustus meeleldi kahelapselise naisega, huvitatuna maatükikesega ja Marie endaga, kes oma alalise naeratusega, mis ei hajunud ta näolt muredeski, oli ikka veel endiselt kaunis. Pierre Peigner oli Marielt sel määral sisse võetud, et adopteeris mõlemad tütred ja nautis juba ette kõike seda õnne, mida elu talle nii ootamatult pakkus: heaolu ja ainult tema päralt olevat naist. Marie sarnanes suure päevalilleõiega, kelle ümmargust, alati naeratavat ja päevitanud nägu piirasid pikad kullakarva juuksed, kelle väike keha oli sitke ja kelle tervis oli nagu roostevaba teras. Ta oli edev ja kuigi ta pesi end harva, pistis ta sageli õiekese oma kammimata juustesse ja kee lillevarrega sarnaneva kaela ümber. Ja kui tema hääl kandis kaugele siivutuid sõnu, siis ta nägu jäi meeldivaks, ta huuled naeratavaks. Millest enamast võis unistada varjupaigakasvandik Pierre Peigner? Niisugust õnne polnud talle veel osaks langenud. (et) |
