|
so:text
|
Kõivu "Finis nihilis" küsib professor: "Mis asi see on, mis kunagi ei tule meelde ... aga alati on meeles ... et ei tule meelde?" Kui traditsioonilised süžeelised ajalooainelised näidendid konstrueerivad situatsiooni ja isikud "nagu see võis olla", kehval juhul kipuvad väitma, et "just nii oligi", siis Kõivu tekstid on pinev püüd selgusele jõuda. Lakkamatu tagasitulek, lõputu kohvijoomine, finis nihili — teadlikuna mälu katkendlikkusest, tervikpildi tabamatusest ja sellest hoolimata mäletada püüdmise vältimatusest. On filosoofiline, aga võib-olla ka Eesti-omane hoiak, et "Kes saab meil midagi täieliselt lõpetada, ainult alustada on võimalik, ja siis puhuvad juba teised tuuled. (et) |
