|
so:text
|
Mis veel enam sundis urget armastama, oli jõgi, mis urke servalt mööda voolas. Teisel pool urget, vastu mõisa, oli vesiveski, seal oli pais ja allpool paisu voolas vesi pikkamööda, jõgi oli madal, võisime jalgupidi jões käia, vesi ei ulatunud kunagi üle põlvede. Jõepõhi oli kivine, kuid selge ja puhas, võisime sulistada tundide kaupa vees ja püüda kalu. Kõige enam sai lutse, need elutsesid lamedate kivide all. Juhtus, et saime ka havipoja kätte. Püüdsime tavalise kahvliga, mille kalale lihtsalt selga lõime. (et) |
